Miks on läbipõlemine noorte seas nii levinud?
Veel mõnikümmend aastat tagasi seostati läbipõlemist peamiselt täiskasvanutega – inimestega, kes töötavad liiga palju ja puhkavad liiga vähe. Täna räägitakse läbipõlemisest aga üha rohkem noorte seas. Kooliõpilased ja tudengid tunnevad end kurnatuna, motiveerimatuna ja tühjana juba enne, kui “päris” tööelu algab. Miks see nii on?
Pidev surve olla edukas
Noored kasvavad maailmas, kus edu näib olevat kohustus, mitte valik. Head hinded, sportlikkus, sotsiaalne elu, tulevikuplaanid – kõik peab justkui korraga korras olema. Sageli tekib tunne, et kui sa ei ole pidevalt produktiivne, jääd teistest maha. See surve ei tule ainult koolist või vanematelt, vaid ka ühiskonnast laiemalt.
Sotsiaalmeedia ja võrdlemine
Sotsiaalmeedia on saanud igapäevaelu loomulikuks osaks, kuid sel on ka varjukülg. Noored näevad pidevalt teiste saavutusi, ideaalseid kehasid ja “edukaid” elusid. Isegi kui mõistame, et suur osa sellest on filtreeritud ja lavastatud, mõjutab pidev võrdlemine alateadlikult enesehinnangut ja rahulolu iseendaga.
Koolisüsteem ei arvesta vaimset koormust
Paljudes koolides on fookus tulemustel, mitte heaolul. Hinded, eksamid ja testid kuhjuvad, samal ajal kui puhkamist ja vaimse tervise hoidmist peetakse sageli teisejärguliseks. Kui noor õpib juba varakult oma väsimust ignoreerima, võib see viia läbipõlemiseni.
Puhkuse ja igavuse puudumine
Noorte päevad on tihti tihedalt täidetud: kool, kodutööd, trennid, huviringid, sotsiaalmeedia. Aega lihtsalt olemiseks jääb vähe. Ometi on puhkus ja isegi igavus vaimse tasakaalu jaoks hädavajalikud. Ilma nendeta ei jõua aju taastuda.
Tunnete allasurumine
Paljud noored tunnevad, et nad ei tohi olla väsinud, kurvad või segaduses, sest “kõigil on raske”. Oma tunnetest rääkimist peetakse nõrkuseks või liialdamiseks. Kui stress ja rahulolematus jäävad pikaks ajaks alla surutuks, võivad need väljenduda läbipõlemisena.
Mida saaks muuta?
Läbipõlemise vähendamiseks noorte seas on vaja muutusi mitmel tasandil. Koolides võiks rohkem rõhku panna vaimsele tervisele, mitte ainult akadeemilistele tulemustele. Ühiskonnas tuleks normaliseerida puhkamine ja ebatäiuslikkus. Ja mis kõige olulisem – noored vajavad tunnet, et nad on väärtuslikud ka siis, kui nad ei ole pidevalt edukad.
Läbipõlemine noorte seas ei ole märk nõrkusest, vaid märk süsteemist, mis nõuab liiga palju liiga vara. Selle asemel et küsida, miks noored ei pea vastu, võiks küsida, miks neilt oodatakse rohkem, kui nad jaksavad kanda.
