„Nad kipuvad tihti enda olemasolu alahindama“ Vähiga elav Pille ja tema sõbrannad räägivad sõprusest, mis jääb ka kõige raskematel hetkedel

Sõprus ei tähenda tingimata igapäevast suhtlemist ega pidevat koosolemist. Mõnikord tähendab see teadmist, et kusagil on inimene, kellele võib helistada ka kõige raskemal hetkel. Kes oskab kuulata, kellega saab südamest naerda ja kelle ees ei pea oma hirme varjama. Heas sõpruses mahub ühte suhtesse nii rõõm kui ka kurbus ning teineteise jaoks ollakse olemas ka siis, kui elu ei lähe sugugi nii, nagu loodetud.

Just selline sõprus joonistus välja Onkofesti vestlusarutelus „Vähk ja suhe sõpradega“, kus oma kogemusi jagasid Pille Retter ning tema sõbrannad Kristin Palmipuu, Helina Kärner ja Triin Karolin. Vestlust juhtis Kadi Jaanisoo-Kuld.

Juba esimestest hetkedest oli näha, et neid naisi seob midagi erilist. Nad lõpetasid üksteise lauseid, meenutasid ühiseid seiklusi ja naersid naljade üle, mille täielikku tähendust mõistsid ilmselt ainult nemad ise. Ent sama loomulikult tulid ka pisarad, sest nende sõpruses on viimastel aastatel olnud omajagu hetki, mil naermise asemel on tulnud üksteist lihtsalt hoida.

Naised tutvusid ligikaudu seitse aastat tagasi vähiravifondi Kingitud Elu vabatahtlikena. Kaubanduskeskustes annetusi kogudes veedetud tundidest kasvas tasapisi sõprus, mis on nüüdseks muutunud nende kõigi jaoks oluliseks osaks elust.

Pille vähiteekond on kestnud juba üheksa aastat. Tal diagnoositi müksoidne liposarkoom ehk pehmete kudede pahaloomuline kasvaja.  „Nüüd olen siis olukorras, kus me räägime elu pikendavast ravist,“ ütleb ta ja lisab sõbrannadele mõeldes: „Nad on minu jaoks ühed olulisemad.“ Loe pikemalt siit