Ohvriabi muutuv tähendus – 20 aastat ohvrite abistamist Eestis
Eesti riikliku ohvriabi kahe kümnendi pikkusel teekonnal on ette tulnud nii takistusi kui ka arenguhüppeid. Artiklis avatakse ohvriabi ajalugu ja telgitaguseid, heites pilgu selle kujunemisele ja arengule. Käsitletakse ka peamisi vajadusi, millega valdkond silmitsi seisab praegu ja lähitulevikus. Artikkel tugineb ohvriabi juubelikonverentsil autorite peetud ettekannetel.
Loo autorid: Kaire Tamm, sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna juhataja
Kristiina Luht, sotsiaalministeeriumi ohvriabi poliitikajuht
Ohvriabi kujunemine Eestis on tihedalt seotud 1990. aastate keskpaiga kodanikuühiskonna arenguga. Kuriteoohvrite toetamine algas rohujuuretasandil, initsiatiiv tuli peamiselt vabatahtlikelt ja mittetulundusühingutelt, kes soovisid pakkuda tuge kannatanutele ajal, kui riiklikke ega kohalikke tugistruktuure veel ei olnud.
Ohvriabi kutsuti ellu kodanikuühiskonna algatusena
Aastal 1994 asutati väikese, kuid pühendunud inimeste rühma eestvedamisel kuriteoohvrite toetamise ühing „Ohvriabi“, mis kujunes valdkonna üheks teerajajaks. Ühing pakkus tuge vabatahtlike tugiisikute ja kohalike tugikeskuste kaudu, tuginedes projektirahastusele, sealhulgas kriminaalpreventsiooni nõukogu[1] toetusele. Anti välja esimene ohvriabi käsiraamat (Parkja ja Otter-Üprus 1999), mis koondas valdkonna põhimõtteid ja praktilisi juhiseid.
Ohvriabi põhieesmärk on olnud aastate jooksul sama: pakkuda tuge ja kaitset inimestele, kes on langenud vägivalla või kuriteo ohvriks.
Ohvriabi arengut täiendasid järgnevatel aastatel teisedki kodanikuühiskonna algatused. Asutati Tartu laste tugikeskus (1995) ning avati esimene naiste varjupaik Tartus (2002), mis oli oluline samm vägivalla all kannatanud naiste süsteemse toetamise suunas. Järgnevatel aastatel laienes varjupaikade võrgustik ka teistesse piirkondadesse. Näiteks Lääne-Virumaal alustas naiste varjupaik tegevust 2007. aastal, Järva- ja Raplamaal 2009. aastal ning peagi oli hõlmatud kogu Eesti.
Need sündmused peegeldavad ohvriabi valdkonna järkjärgulist kujunemist. Ohvrite abistamise riikliku süsteemi kujundamisele eelnenud kodanikuühiskonna algatused panid sellele aluse. Loe pikemalt siit
