„Peab edasi võitlema!“ Saatuslik hobuse seljast kukkumine viis noore naise ratastooli
Ei, minuga ei juhtu… Nii ikka mõeldakse. Tegelikult ei tea kunagi, mis kaarte saatus meile kätte mängida võib,“ ütleb Eleri Heinsalu. Tema elus oli mullune 30. november päev, mis muutis kõike ja mida ta peab oma teiseks sünnipäevaks, sest minna võinuks veel hullemini.
„Sildistada ma ennast ei oska,“ ütleb Eleri. Ta peab end üpris tavaliseks 29aastaseks naiseks, kelle esmaspäevast reedeni rutiin koosnes varem enamasti kontoritööst ning vaba aeg kulus hobustele ja sportimisele. „Kodus lihtsalt paigal istuda pole mulle kunagi meeldinud.“
Hobused tulid Eleri ellu juba siis, kui ta oli kõigest kolmene. Algkoolis jäi sisse mõneaastane paus, aga kogu ülejäänud aja on hobused olnud tema elus tähtsal kohal ning kujundanud suuresti seda, kes ja milline inimene ta on.
Esimese päris oma hobuse, 10aastase ratsaponimära, ostis Eleri 19aastaselt. Oma hobust kirjeldab ta nii: „Hästi iseseisev, iseteadlik ja kohati jäärapäine. Trenni tegime rohkem hobi korras ja selleks, et vorm liiga käest ei läheks.“
Eleri ütleb, et oli enne traagilist päeva sadu kordi hobuse seljast kukkunud. Muidugi oli ta kuulnud lugusid väga halvasti lõppenud õnnetustest, aga ei uskunud, et midagi niisugust võiks temagagi juhtuda. „Kuid seekord sai ka minu õnn otsa.“
Saatuslik kukkumine
„30. november oli suhteliselt tavaline pühapäev,“ meenutab Eleri. „Eelmisel päeval olime tähistanud kaaslase sünnipäeva. Magasin natuke sisse, aga otsustasime mõlemad ikkagi trennis ära käia ja pärast seda hakata esimese advendi puhul kodu kaunistama. Kuna ilm oli soe, mõtlesime koos sõbrannaga hobustega matkama minna.“ Loe pikemalt siit
