Uudislood

Ratastool oleks minu jaoks tagasilöök

Vabaduse ja liikumise tunne on meile midagi iseenesestmõistetavat – seni, kuni see ära võetakse. Allan Augi (29) lugu räägib sellest, kuidas üks ootamatu sündmus muutis tema elu täielikult. See on lugu võitlusest, kohanemisest, tagasilöökidest ja tänulikkusest.

Remi Gregori Sassi

08. september, 2025

Foto: Erakogu

Loo autor: Helen Kask

Allikas ( Ajakiri Sinuga)

2024. aasta kevad oli soe ja kõik tõotas unustamatult ägedat suve. „Tartu oma kultuuripealinna tiitliga pakkus tohutult üritusi ning ma ootasin põnevusega, mida kõike see kaasa toob. Plaan oli suvest võtta maksimum: tahtsin nautida pikki rattasõite, käia jõusaalis ja alustada jooksmisega,“ meenutab Allan möödunud kevadet. Elu oli rööpas, kõik tundus kulgevat igati tavapäraselt. Kuniks ühel saatuslikul päeval, milleks oli 6. mai, toimus Allaniga ootamatu ja traagiline sündmus – kukkumine viiendalt korruselt. „Mind on hiljem kirjeldatud kui teadvusel ja oigavat tompu, kuigi ma ise sellest momendist midagi ei mäleta,“ kirjeldab Allan hetki vahetult pärast juhtunut.

Järgneva kuu veetis Allan teadvuseta. Esimesed mälestused hakkasid tagasi tulema umbes kuu aega hiljem. Noormees meenutab: „Kaks esimest päeva tundus, nagu viibiksin unes. Üritasin kogu jõust ärgata, kuid see ei õnnestunud.” Peagi hakkas ta aru saama, missugused on ta vigastused – mõlemad käed ja üks jalg olid kipsis. Teist jalga ei saanud kipsi panna, sest jalatalda oli tekkinud sügav haav – lausa viis ja pool sentimeetrit. Igasugune liikumine, isegi liigutamine oli võimatu – tegusast noorest inimesest oli saanud voodihaige. Vigastused olid üpris tõsised: luumurrud jalgades, kätes, vaagnas ja lõualuus. „Enne seda õnnetust ei teadnud ma, mis on üks luumurd, rääkimata mitmest korraga,” nendib noormees. Eriti rasked olid jalgade vigastused, mis vajasid mitut operatsiooni ja pikka taastusravi.

Vaatamata kõigele tunneb Allan end olevat õnnesärgis sündinud. Nii kõrgelt kukkumine oleks võinud lõppeda veelgi hullemini.

Küll läheb paremaks!

Kuigi kõrvalseisjale võib tunduda, et kõige keerulisem on sellises olukorras füüsiline tervis, siis tegelikult oli Allani sõnul vaja paika saada eeskätt hoopis vaimne. „Alguses olin väga kinni mõtlemises, et see seis, kus ma olen – täielikult liikumisvõimetu ja voodisse aheldatud – ongi minu lõplik reaalsus.“ Mehe vaimne tervis oli vähemalt sama täbaras seisus kui füüsiline. See tõmbas omakorda alla motivatsiooni: milleks üldse midagi teha ja proovida, kui see kuskile edasi ei vii?

Vaimse abi saamine oli Allani sõnul ootamatult keeruline. „Jah, haigla hingehoidjaga oli võimalik suhelda. Sellest oli abi, kuid tegemist ei olnud psühholoogi ega psühhiaatriga. Korrutamine, et „Küll läheb kunagi paremaks!” ei aidanud mind edasi.“ Kuna osakonda polnud psühholoogi ega psühhiaatrit võimalik kutsuda, tuli Allanil ise abi otsida. Nii helistas ta mitmele abinumbrile, kuid head kontakti nõustajatega ei tekkinud. Alles viis kuud hiljem taastusravisse jõudes leidis ta sealt suurepärase kliinilise psühholoogi, kes on olnud suureks toeks kogu ülejäänud teekonnal. Loe Pikemalt Siit