Remi Gregori Sassi: ligipääsetavus ei ole erilahendus – see on inimõigus
- märtsil toimus Ligipääsukese korraldatud konverents, kus arutleti arhitektide loodud hoonete ligipääsetavuse üle. Tegemist ei olnud pelgalt teoreetilise aruteluga – fookuses oli väga praktiline küsimus: kas ja kuidas inimesed tegelikult nendes ruumides liikuda saavad.
Paneelis osalenud Remi Gregori Sassi sõnul on ligipääsetavuse teema endiselt alahinnatud, kuigi selle mõju inimeste igapäevaelule on otsene ja märkimisväärne. Ratastoolikasutajana jagas ta oma kogemusi sellest, milliste takistustega hoonetes liikumisel kokku puututakse ning kui sageli jääb ligipääs puudulikuks.
“Need ei ole väikesed ebamugavused, vaid takistused, mis piiravad inimeste iseseisvust, võimalusi ja väärikust,” rõhutas Sassi.
Tema sõnum arhitektidele oli selge: ligipääsetavusest tuleb rääkida – ja järjepidevalt. See ei saa olla kõrvalteema ega lisaväärtus, vaid peab olema loomulik osa igast projektist juba algusest peale.
Remi Gregori Sassi sõnul ei pea arhitektid lahendusi üksi leidma. Eestis tegutsevad organisatsioonid, näiteks Eesti Puuetega Inimeste Koda, kelle poole saab pöörduda nõu ja teadmiste saamiseks.
“Tänapäeva ühiskonnas ei tohiks keegi muretseda selle pärast, kas ta pääseb kuhugi sisse või saab seal iseseisvalt liikuda,” lisas ta. “Olgu inimene pime, kurt, vaegnägija või ratastoolikasutaja – kõigil peab olema võrdne võimalus osaleda.”
Hoolimata sellest on 2026. aastal endiselt liiga palju kohti, kuhu kõik inimesed ligi ei pääse. See ei ole pelgalt arhitektuurne puudujääk, vaid laiem väärtusküsimus.
Just seetõttu on sellised konverentsid olulised – need aitavad tõsta teadlikkust, tuua kokku kogemused ja suunata ühiskonda kaasavama ruumiloome poole.
Ligipääsetavus ei ole ainult tehniline lahendus. See on otsus luua ühiskond, kus iga inimene on arvestatud sõnas Sassi
