Remi Gregori Sassi: miks jäävad erivajadusega noored pärast kooli koju?
Ma olen küll ratastoolis, aga mul on tahe, oskused ja soov ühiskonda panustada. Sellisel inimesel ei ole erihoolekandes midagi teha. Probleem tekib tööturule sisenemisel. Kui erivajadusega inimene saadab CV ja läheb töövestlusele koos teise kandidaadiga, välistatakse esimesena see, kellel on puue, kirjutab Remi Gregori Sassi.
Foto: Rene Riisalu
Allikas: ERR
Üha rohkem näeme, et pärast kooli jäävad koju nii erivajadusega kui ka liikumispuudega noored. Kooli ajal on neil sageli olemas tugiteenused, kindel päevakava ja keskkond, kus nad saavad toime tulla ilma, et lapsevanem peaks iga hetke pärast muretsema. See annab ka vanemale võimaluse käia tööl ja elada teadmisega, et lapsega on kõik hästi.
Suur probleem tekib aga siis, kui kool hakkab lõppema. Just siis kerkib küsimus: mis saab edasi? Saan tuua näite oma kogemusest.
Õppisin eelmisel aastal Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses, kus tugiteenused olid olemas ning sain tegutseda iseseisvamalt. Selline süsteem annab noorele võimaluse harjuda iseseisva eluga ja vanemale kindlustunde, kuid kui kool läbi saab, muutub pilt kiiresti.
Eriti keeruline on olukord siis, kui noor ei pääse edasi erialale või järgmisele haridustasemele. Näiteks füüsilise puudega noor võib soovida õppida IT-d, kuid konkurents on tihe ning kohtadele ei pruugi pääseda. Nii läks ka minul. Kui kool lõppes, pidin hakkama mõtlema, mis edasi saab. Olin juba kooli ajal aktiivne, osalesin erinevates organisatsioonides ning minu jaoks loodi töökoht Tervisetaskus, kus tegutsen igapäevaselt. Tänu sellele sain aru, et tahan ühiskonnas midagi paremaks muuta.
Astangul nägin väga selgelt, kui paljud erivajadusega noored jäävad justkui ukse taha. Kui edasi õppima ei pääse ja tööd ka ei leia, tekib kõigil sama küsimus: mis saab edasi? Tegelik probleem on selles, et Eestis on selliseid kohti nagu Astangu liiga vähe. Need keskused aitavad noorel liikuda edasi iseseisvama elu ja töö suunas, kuid kõigile ei jätku kohti. Loe pikemalt siit
