Uudislood

Sõbra roll omastehoolduses: kuidas toetada sõpra ja iseennast?

Umbes kümme aastat tagasi, kui asusin õppima Eesti Kunstiakadeemias graafilist disaini, ei osanud ma arvata, et leian õpingutelt sõbra kogu eluks. Veelgi vähem oskasin ette näha, et üheksa aastat hiljem võib üks raske õnnetus kogu meie senise ning tulevase sõpruse täielikult ümber mõtestada. Jagan teiega lugu sõpruse rollist omastehoolduses oma kogemuste kaudu – kuidas säilitada sõbrana uues ja raskes olukorras nii sõprussidemeid kui ka iseennast.

Remi Gregori Sassi

Loo autor: Kermo Aruoja Ajakiri Sinuga kaas-peatoimetaja

Allikas: Ajakiri Sinuga

Minu sõber on Allan, kelle õnnetuse ning paranemisteekonna alguse lugu jagati ka eelmises omastehoolduse erinumbris. Allaniga, kes on tänaseks teinud oma paranemise teekonnal väga suuri edusamme, on meid alati sidunud lisaks ühistele õpingutele ja tööalasele koostööle ka paljud jagatud huvid ja hobid – arvuti- ja lauamängudest jalgrattaspordi ning baaribingoni. Enne Allani õnnetust oli tavapärane, et võtsimegi iganädalaselt ette ühiseid tegevusi, käies koos jõusaalis, erinevatel Tartu avalikel üritustel, Möku baari kolmapäevastel bingoõhtutel või ka lihtsalt teineteisel külas lauamänge mängimas ja juttu ajamas. Ka tema õnnetusele eelneval õhtul olin üpris tavapärasel moel tal külas – sõime kooki ja vestlesime nagu ikka. Õnnetuse päeval ehk 6. mail 2024 ei õnnestunud mul Allaniga kontakti saada. Tol hetkel pidasin seda tavapäraseks – ikka tuleb ette mõni päev, kui on muid tegemisi nii palju, et sõnumitele vastamiseni ei jõuagi. Järgmisel hommikul ärkasin aga juba sõnumi peale, et Allan on väga raskes seisus haiglas.

Uus reaalsus

Seda sõnumit lugedes pöördus kogu senine elukorraldus hetkega pea peale ning mind täitis suur küsimus – kuidas edasi? Mind valdas täielik teadmatus. Kas ta üldse ärkab? Ning kui ärkab, siis millisena? Peas jõudsid vahelduda nii lootus kui lootusetus. Neid mõtteid oma lähedaste toel läbi töötades jäi peale lootus. Veendumus, et hädas olevat sõpra tuleb aidata ning talle toeks olla – sõltumata sellest, milline saab olema peale ärkamist tema seisund. Allani paranemistempo ning aina enam taastuv elujõud on olnud aga suur ja positiivne üllatus.

Algus oli muidugi keeruline, sest kõik oli täiesti uus – eriti siis, kui Allan viibis veel pikalt haiglas. Kui varem rääkisime palju näiteks rattasõidust, siis esimestel kuudel tundsin, et võib-olla on natuke imelik enda suurtest sõitudest ja matkadest õhinaga rääkida, teadmata seda, kas ta ise veel kunagi rattaga sõitmist või omal jalal kõndimistki päriselt nautida saab. Sama seis oli ka lihtsate igapäevaste käikude ja tegemiste jagamisega. Tekkis olukord, kus ühest küljest oleks rääkimine olnud püüdlus teda jagamise abil tegevustesse kaasata, kuid samas käis sellega kaasas teatav kahju- või süütunne. Ehk mõjub see tema jaoks hoopis halvasti või kurvastavalt? Mida aeg edasi, seda lihtsam oli taas vabalt kõikidel teemadel suhelda. Tegelikult ei oleks olnud põhjust end tagasi hoida ka alguses, kuid sattununa järsku täiesti uude olukorda ning küsimata seejuures asjakohast nõu spetsialistide käest pidingi õppima ja olukorraga kohanema üks päev korraga.

Vaimne tervis

Kuna paratamatult on raskesse õnnetusse sattunud inimesel lisaks füüsilisele seisundile keeruline ka vaimselt, siis see võib väga erinevates vormides kajastuda ka omavahelistes vestlustes. Nii argistes vestlustes kui ka õrnematel teemadel juttu ajades võib haavatavas seisundis inimene öelda asju, mida ta tegelikult ei mõtle. Seda nii iseenda kui ka oma toetava sõbra suunas. Sõbrana on väga oluline mõista, millal on tegemist musta huumoriga, appihüüdega või lihtsalt hetkeemotsioonist ajendatud ebaõnnestunud väljaütlemisega. Kui nendel hetkedel lasta endale hinge pugeda, teravalt reageerida või öeldu peale solvuda, siis võib see mõjuda laastavalt nii teie sõprusele kui ka vaimsele tervisele. See ehk ongi kogu teekonna juures kõige tähtsam, et sõbrale peab olema heaks toeks, kuid seejuures ei tohi unustada ka iseenda heaolu.

Nutikad lahendused

Kuna Allani puue piiras pikka aega väga palju tema liikuvust ja füüsilist võimekust, siis tuli ka ühisteks tegevusteks leida erinevaid alternatiive ning võimalusi. Hea näide, kuidas kaasata sõpra tegevustesse, on lauamänguõhtu, mida me seltskonnaga korraldasime. Kuna Allan ei olnud sel hetkel võimeline füüsiliselt osalema, siis seadsime üles võrdlemisi keeruka videokõne lausa kolme eri kaameraga, kus Allan sai korraga näha nii mängulaual toimuvat kui ka tervet seltskonda. Tänu sellele lahendusele oli võimalik meil teda kaasata seltskonda ja mängu. Selliste võtetega käivad muidugi kaasas tehnilised viperused ja muud hädad, kuid selle tõttu ei tohiks midagi tegemata jääda. Loe pikemalt siit