Solidaarsus vaimses tervises tähendab individuaalset kogemust ja kollektiivset vastutust

Nüüdisaegsed arengusuunad muudavad vaimse tervise ja heaolu hoidmise ning edendamise aina keerukamaks. Keskkonna- ja tervisekriisid, tehnoloogia areng, polariseerumine ja globaliseerumine mõjutavad nii üksikisikute igapäevaelu kui ka kogu ühiskonna toimimist. Inimese võime säilitada vaimset tasakaalu ei ole vaid individuaalse enesehoole ja riiklikult rahastatud teenuste kättesaadavuse küsimus, vaid on seotud ühiskondliku solidaarsuse, koostegutsemise ja toetavate kogukondadega.

Solidaarsus kui vaimse heaolu vundament muutuvas maailmas

Vaimne tervis ja heaolu ei eksisteeri isoleeritult indiviidi tasandil, see tekib ning areneb peres, koolis, töökollektiivis, kogukonnas ja ühiskonnas laiemalt koos toimides. Vaimset tervist ja heaolu silmas pidades solidaarsust tõlgendades tuleb rõhutada, et see hõlmab nii ühiskonna normatiivset kohustust hoolitseda haavatavate inimeste eest kui ka praktilist ühtekuuluvust ning vastastikuse toetuse kultuuri.

Vaimne tervis ja heaolu tekib ning areneb peres, koolis, töökollektiivis, kogukonnas ja ühiskonnas laiemalt koos toimides.

Eesti inimarengu (EIA) aruandes „Vaimne tervis ja heaolu“ (2023) toonitatakse, et inimeste vaimne heaolu ja seega kogu ühiskonna valmisolek kriisideks oleneb otseselt sotsiaalsest ja emotsionaalsest turvatundest ning kogukondade sidususest (Sisask 2023).

Vaimse tervise küsimused on ka riiklikul tasandil järjest olulisemad: strateegiates ja tegevuskavades rõhutatakse nii individuaalsete kui ka kogukondlike toetusmehhanismide arendamise vajadust. Kuigi tervishoiu ja psühholoogiliste teenuste kättesaadavus ja kvaliteet on üliolulised, on just solidaarsus ja koostegutsemine need tegurid, mis tugevdavad inimeste suutlikkust tulla toime stressi, kriiside ja muutustega.

Tervise- vs. haigusekeskne vaimse tervise sekkumiste käsitlus

Oskame haigusi ravida paremini kui kunagi varem, kuid oleme selle kõrval justkui unustanud, kuidas tervist edendada. Vaimse tervise teenuste järjekorrad pikenevad ja häirete levimus suureneb. Süsteem ei suuda kasvavat vajadust piisavalt hästi rahuldada.

Meditsiiniline tervisemudel, mida tänapäeval tunneme, on välja kujunenud alles viimase sajandi jooksul. Varasemad tervisekäsitlused alates Hippokratesest kuni traditsioonilise Hiina meditsiinini keskendusid ennekõike tervise säilitamisele ja vaimse tasakaalu hoidmisele. Mikrobioloogia ja farmaatsiatööstuse areng 19. sajandi lõpus suunasid meditsiini tähelepanu haiguste diagnoosimisele ja ravile. Nii saavutati nendes valdkondades märkimisväärne areng, kuid samal ajal vähenes ennetuse ja kogukondlike tervise hoidmise tavade tähtsus. Seda on kirjeldatud kahe erineva küsimuse abil: kui traditsiooniline meditsiin küsib, mis teeb inimese haigeks, siis tema välja pakutud salutogeneesi[1] kontseptsioon küsib vastupidiselt, mis hoiab inimesi tervetena ja mis on tervise allikad (Antonovsky 1996).

Tänapäevase meditsiini saavutusi säilitades saame tugevdada kogukondlikku vastutust, ennetust ja solidaarsust.

Meditsiinilise mudeli eelistamise tagajärjed on eriti märgatavad vaimse tervise valdkonnas. Osa vaimse tervise probleeme on seotud sotsiaalsete mõjuteguritega, näiteks üksildus, eesmärgitunde puudumine või nõrgenenud kogukondlikud sidemed. Tervise arengu instituudi ja Tartu ülikooli uuringu kohaselt on 28%-l Eesti täiskasvanutest depressioonirisk ja 20%-l ärevushäire risk (Tervise arengu instituut 2022). Teada aga on, et psühhiaatrite ja psühholoogide arv ei suurene proportsionaalselt vajadusega. Oleme kujundanud süsteemi, kus esmane vastutus on spetsialistidel, kuid nende võimekus on paratamatult piiratud. Samal ajal on vähenenud perekondade ja kogukondade oskused ning teadmised tervise säilitamiseks. Isegi kui spetsialiste oleks rohkem, ei seisne lahendus ainult väliste ekspertide arvukuse suurendamises, vaid vastutuse jagamises ja kogukondlike võimaluste taasavastamises.

Ka maailma terviseorganisatsioon (2022) on rõhutanud vajadust paradigma nihke järele, mis liigub eemale institutsionaalsest ja biomeditsiinil põhinevast käsitlusest ning suunab suurema tähelepanu kogukondlikule, inimõigustele tuginevale ja taastumist toetavale hoolitsusele. Paradigma muutus ei ole pelgalt ideoloogiline valik, vaid praktiline vajadus. See ei ole millegi uue leiutamine, vaid varasemate teadmiste taasavastamine. Tänapäevase meditsiini saavutusi säilitades saame tugevdada kogukondlikku vastutust, ennetust ja solidaarsust.

Vaimse tervise teenused ja tugitegevus Eestis

Eesti vaimse tervise süsteem peaks toimima terviklikumalt ja põhinema võrgustikutööl. Praegu on see killustatud, tervishoid keskendub ravile, kuid sotsiaal- ja haridusvaldkonna ning kogukonna võimalusi kasutatakse vähe. Probleem ei ole alati teenuste nappuses, vaid nende väheses sidustatuses ja koostöös. Vaimse tervise tuge pakuvad nii psühhiaatrid, (kliinilised) psühholoogid, perearstid, (kogemus)nõustajad, terapeudid, haridusvaldkonna tugispetsialistid kui ka sotsiaaltöötajad, kuid rollid on tihti ebaselged ja koostöö ebaühtlane. Loe pikemalt siit