Solidaarsusest ja sotsiaalpedagoogikast
Solidaarsus eeldab, et inimesed on enesekindlad ja tugevad. Solidaarsus on omahuviliste pürgimuste summa, et saavutada või säilitada teatav elukvaliteet, mis sobib ka kollektiivile. Parim solidaarsuse kool on tugevate indiviidide ettevalmistus. Sotsiaalpedagoogika ja solidaarsuse ühisosa ongi indiviid.
Loo autor: Mare Leino Tallinna ülikooli sotsiaalpedagoogika dotsent
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
Kui räägitakse solidaarsusest (ehk koosmeelest), siis millest täpselt? Üldiselt on sellel sõnal positiivne kuvand: inimesed ühendavad jõu kindla eesmärgi nimel. Aga kui poleks probleemi, puuduks ka vajadus solidaarsuse järele. Tavaliselt liitutakse siis, kui üksi enam toime ei tulda: solidaarsus ja vaenlane on niisiis mõisted, mis kuuluvad kokku. Vastane ei pea tingimata olema inimtekkeline, ka näiteks aastaajad võivad ohtu kujutada: talgutel koonduvad inimesed, et töödega õigeks ajaks toime tulla enne ilmaolude muutumist.
Tavaliselt liitutakse siis, kui üksi enam toime ei tulda.
Esineb ka tulevikku suunatud solidaarsust: teen täna head, et homme keegi ka mind aitaks, kui vaja peaks olema. Nii teevad mõned toidupangale annetajad, doonorid jt lahked inimesed heategusid, sest äkki kunagi läheb endal sellist tuge vaja. Vähemasti mõned meist sõnastavad oma motiive just nõnda ja siis on see kui omalaadne altkäemaks saatusele, kus vaenlasteks haigused, õnnetused, vaesus jms mured, mis tulevikus ette võivad tulla. Solidaarsus, niisiis, on laialivalguv mõiste (Leino 2010) – sestap tuleks iga juhtumi korral täpsustada, millest jutt käib.
Artikli keskmes on haridussüsteem. Üldistatult võib uue põlvkonna sotsialiseerimist nimetada ühiskondliku solidaarsuse väljundiks: see on ennetav, tulevikku suunatud tegevus, võimalikeks vaenlasteks harimatus, vägivald ja ennustamatus. Järgnev näide ilmestab solidaarsuse praktilist olemust ja vajalikkust. Loe pikemalt siit
Veel samal teemal
