Talv paneb proovile ligipääsetavuse ja inimlikkuse

Nii kirjutas Tom Rüütel oma Facebooki postituses

Ma liikusin mööda Peterburi maanteed T1 vastas oleva Araxese eest Pae peatuse poole. Õnneks on Peterburi maanteed hakatud renoveerima ning Pae ajutine peatus on viidud Statoili juurde. Olin kodust välja astunud tavapärasest varem ja jõudsin seetõttu varasema trammi peale. Teadsin, et olen ajaliselt graafikust ees, aga samas ka seda, et võin bussist number 12 napilt maha jääda ning pean siis umbes 15 minutit ootama.

Lumepudrus sombates kõndis minust mööda mees, kes näis olevat just Araxesest välja tulnud – poekott käes ja samm kiire. Ja nagu aimata võis: buss number 12 ilmuski nähtavale. Hakkasin jooksma. Mees märkas seda ning tegi midagi, mis pani südame soojaks – hoidis bussi kinni. Üks käsi bussukse vahel, poekott teises ja kolmandaks veel lehvitus bussijuhile. Oma käe hinnaga.

Jõudsin bussi, tänasin teda, ja tema vastas täiesti loomulikult: „Palun.“

Teine lugu juhtus teel tööle. Suur-Sõjamäe tänav on niigi tihti umbes, aga sel korral seisis liiklus täielikult. Polnud ka ime – väike avarii. Buss oli just Järvevana peatusest välja tulnud ja kümme minutit polnud edasi liikunud. Otsustasin, et astun bussist maha ja proovin läbi lumehange edasi saada.

Bussijuht, väga sõbralik, küsis vene keeles, kas ma saan hakkama. Vastasin enesekindlalt: „Saan-saan!“ Üks jalg bussis, teine juba põlvini lumehanges, kui minu juurde tormas naine, kes küsis, kuidas aidata saab. Ta võttis mul kätest kinni, toetas veidi ja paari sammuga olin lumehangest läbi saanud.

Tänasin nii bussijuhti kui ka abikäe ulatanud naist. Kingad olid lund täis, aga see on mööduv nähtus.

Olulisem on see, et inimesed märkavad. Ja inimesed on head.
Üldiselt.