Toevajadusega noore teekond tööturule Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse näitel

Kuidas paremini kaasata erivajadusega inimesi tööturule? Üks võimalus on süsteemselt tegeleda toevajadusega noortega[1]. Tuleb luua õpikeskkond, kus neile on tagatud vajadustest lähtuv tugi ja saab omandada tööelus tarvilikke oskusi vastavalt oma võimetele. Kutseharidus peaks pakkuma selleks hea aluse, võimaldades toevajadusega noorel õppida talle sobivamas tempos ja õppekaval selge sihiga tööturu ja iseseisvama elu suunas. Paraku on tugisüsteemis endiselt lünki nii noore jõudmisel kutsekooli kui ka seal hakkamasaamisel ning tööturule jõudmisel.

Järgnevalt toomegi välja Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse 31-aastase tegevuse põhjal kõige olulisemad etapid, kui õigeaegne ja vajadusi arvestav tugi võimaldab saavutada lõppeesmärgi: jõuda tööturule.

Üleminekute toetamise tähtsus

Iga inimese elus on aegu, kui vajatakse tavapärasest rohkem tuge. Haridusteel ja tööellu liikumisel on need seotud üleminekuga ühest eluetapist teise: lasteaiast kooli, põhikoolist kutsekooli või gümnaasiumisse, ametikoolist või ülikoolist tööellu. Iga sellise ülemineku käigus tuleb omandada uued reeglid, kohaneda uue keskkonnaga ja leida seal oma koht.

Toevajadusega noorele tähendab iga selline üleminek veelgi suuremat eneseületust ja suuremaid terviseriske, kui vajalik tugi viibib või jääb üldse saamata (Bültmann 2020). Sellest keerukast olukorrast saavad osa ka noore vanemad, kelle igapäeva- ja tööelu oleneb sageli sellest, kas nende laps saab vajaliku toe, sest vastasel juhul langeb see koormus perekonnale (Eelrand 2026).

Loe ka Astangu KRK tugiteenuste arendamise osakonna juhataja Kadri Noriti soovitusi, kuidas toetada toevajadusega noort üleminekul põhikoolist kutseõppesse.

Astangu keskuses oleme üleminekute olulisust teadvustanud ja tagame oma õpilastele tervikliku toe. Keskuses õppiva iga noore ümber kujuneb tema vajadustest lähtuv tugivõrgustik ja vajaduse korral toetab pädevaid spetsialiste koondav rehabilitatsioonimeeskond. Selline tugi ei ole kutsehariduses praegu veel laialt levinud, kuigi koolid seda sooviks. Kutseõppeasutusel on küll kohustus tagada õpilasele vajaduse korral tugiteenused: karjäärinõustamine, õpiabi, eri- ja sotsiaalpedagoogi ning psühholoogi teenus (kutseõppeasutuse seaduse § 3 lg 2 p 2), kuid selle täitmist piirab kutsehariduse ebapiisav rahastus. See tähendab, et koolid ei saa palgata piisavalt tugispetsialiste ega avada väiksemaid õpperühmi, mis oleksid vajalikud paljudele toevajadusega õpilastele. Samuti on raskendatud individuaalsete lahenduste rakendamine, näiteks kohandatud õppekava alusel õppimine või järjepidev karjäärinõustamine.

Kuni kestab tugispetsialistide põud kutsekoolides, jäävad paljud noored vajaduspõhise toeta.

Sellele probleemile on viidanud ka riigikontroll 2025. aastal avaldatud auditis „Haridusliku erivajadusega noorte kutseõpingute ja töölesiirdumise toetamine“. Auditi andmete kohaselt ei saa haridusliku erivajadusega õpilased kutsekoolides vajalikku tuge: küsitluses osalenud kutsekoolide esindajatest 90% tunnistas, et nende kool ei suuda pakkuda vajalikke tugiteenuseid vajalikus mahus. Psühholooge, eripedagooge ja sotsiaalpedagooge on kutsekoolides liiga vähe, mistõttu jääb toe vajadus sageli õigel ajal märkamata. Riigikontrolli auditis analüüsitud 24 kutsekoolis töötas kokku 45 tugispetsialisti, kuid kutsekoolide esindajate hinnangul oli puudu veel 40. Auditi andmeil aga on viimastel aastatel toevajadusega noorte osatähtsus kutsehariduses suurenenud, kasvutrend on nähtav kutseõppeasutustes kvalifikatsiooniraamistiku tasemel 2 kuni 4 õppivate noorte seas[2]. Näiteks kui 2019/2020. õppeaastal õppis kutseõppasutustes 1317 haridusliku erivajadusega õpilast (7% kõigist õpilastest), siis 2023/2024. õppeaastal oli sellised õpilasi juba 2830[3] (13% kõigist õpilastest).

Lisaks toob riigikontroll välja, et alates 2019. aastast ei ole suurendatud rahastust, mis on mõeldud erivajadustega kutseõppurite toetamiseks. Samuti leidis riigikontroll, et gümnaasiumis õppiva haridusliku erivajadusega noore tugimeetmete rahastus õpilase kohta on märkimisväärselt suurem kui kutsekoolis ja sedavõrd suur erinevus ei ole põhjendatud.

Kuigi audit hindas olukorda kriitiliselt, on positiivne, et haridus- ja teadusministeerium on kitsaskohti teadvustanud ning hakanud otsima lahendusi nii tugispetsialistide juurde palkamiseks kui ka rahastuse suurendamiseks. Seda kinnitati nii vastates aruande ettepanekutele kui ma viimati 23 jaanuaril 2026 Astangu keskuse aastapäeva konverentsil „Hoolime“.[4]

Astangu keskuses oleme veendunud, et tugi peab olema lõimitud noore igapäevaellu.

Kuni aga kestab tugispetsialistide põud kutsekoolides, jäävad paljud noored vajaduspõhise toeta. Eriti oluline on toevajadust märgata ja tuge pakkuda just esimesel aastal pärast üleminekut põhikoolist kutsekooli, kui õpingute katkestamise risk on suurem, sest ilma eduelamuseta väheneb nii õpimotivatsioon kui ka koolirõõm. Isegi kui noor jätkab õpinguid vajaduspõhise toeta, ei pruugi ta lõpueksameid sooritada. Kui see tal õnnestubki, ei pruugi ta siiski tööturule liikuda, vaid jääb koju, sest toetava keskkonnata kuhjuvad toevajadusega õpilasel tervisemured, mille murdepunkt võib saabuda erinevates eluetappides, tuues kaasa pikaajalised negatiivsed tagajärjed (Schulenberg 2004).

Kõnealust tõsiasja ilmestab riiklik statistika. Haridusstatistika andmeid koondava veebikeskkonna Haridussilm andmetel oli 2025. aastal kutsehariduses kokku ja kutsekeskhariduse esimesel õppeaastal õpingute katkestanute osatähtsus mõlemal juhul 16,3% ning nominaalajaga lõpetanute osa kutsehariduses vaid 60,8% ja kutsekeskhariduses 57,6%. Siinkohal on paslik märkida, et statistika sisaldab ka toevajadusega noori, kuid autoritel ei olnud võimalik nende osa täpsustada.

Oluline on rõhutada, et edukaks üleminekuks ja õpilaste koolist väljalangemise ennetamiseks ei peaks tugi piirduma ainult koolipäevaga. Astangu keskuses oleme veendunud, et tugi peab olema lõimitud noore igapäevaellu: seda tuleb pakkuda õpilaskodus, kodus ja kogukonnas. Selleks korraldame õpilaste lähedaste vestlusringe, kaasame kohaliku omavalitsuse spetsialiste ning loome seosed riiklike teenustega, et uued oskused ja teadmised kinnistuksid päriselus.

Kui toetav keskkond jääb loomata, on just toevajadusega õpilased need, kes haridusteelt kõige kergemini välja langevad, mis märgib ebaõnnestunud üleminekut põhikoolist kutsekooli ja toob kaasa noore koju jäämise. Sageli ei katkestata õpinguid tahtlikult, vaid seetõttu, et haridussüsteem ei suuda noorele piisavalt toeks olla õigel ajal ning pakutav tugi ei ole vajaduskohane.

Oma eriala leidmise võimalused

Lisaks vajaduspõhisele toele ja tugispetsialistidele, kes on väga olulised noore siirdumisel põhikoolist kutsekooli ja sealt edasi tööle, on tähtis ka õpivõimaluste lai valik. Igal noorel peab olema võimalus leida teda huvitav ja talle ligipääsetav eriala ning kool peab omakorda tagama, et õppekavad on kooskõlas Eesti tööjõuvajadusega ja annavad piisavad oskused. Kui aga noor ei tea veel, mis eriala ta tahab õppida, sest nii noores eas on keeruline teha põhjapanevaid otsuseid oma tööelu kohta, peab leidma viisi, kuidas noor sobiva kooli leiab. Tähtis on, et ta ei jääks koju, sest pärast põhikooli kontakti kaotamine noorega tähendab, et hiljem on teda kooli meelitada palju raskem.

Iga kümnes noor jääb Eestis põhiharidusega.

Praegu jääb liialt paljudel noortel pärast põhikooli lõpetamist haridustee pooleli. Haridus- ja teadusministeeriumi andmete kohaselt (2026) ei jätkanud 2024/2025. õppeaasta lõpetajatest haridusteed ligi 800 põhikoolilõpetajat. Statistikaameti analüüsi andmete kohaselt (2023) oli Eestis 2021. aastal 22 900 noort vanuses 15–29 aastat, kes ei töötanud ega õppinud (NEET). Kõige suurem risk NEET-staatusesse sattuda on noortel, kelle haridustee on piirdunud põhiharidusega ja noortel, kes haridustee mõnel tasemel pooleli jätavad (samas). Meil pole täpseid andmeid, kui suur osa NEET-staatusesse sattunud noortest olid toevajadusega, kuid tõenäoliselt on nende osa ebaproportsionaalselt suur just seetõttu, et tugisüsteemis on lüngad seal, kus noor tuge kõige enam vajab, ja seetõttu, et puue on üks riskitegur NEET-staatusesse sattumisel (Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium 2025).

Samal ajal suureneb igal aastal tööturule jõudvate kutseoskusteta töötajate hulk, kelle peavad välja õpetama tööandjad. Põhikoolilõpetajatest 2023/2024 ei jätkanud haridusteed ligi 800 ja umbes 600 noort langes esimesel põhikoolijärgse hariduse omandamise aastal koolist välja: seega jääb iga kümnes noor Eestis põhiharidusega. Tööturul edukalt läbilöömiseks aga on põhiharidusest ilmselgelt vähe. (Haridus- ja teadusministeerium 2025)

Haridussilma statistika kohaselt ei jätka ligi 40% gümnaasiumi lõpetanutest õpinguid ja suundub tööturule erialaoskusteta. Haridus- ja teadusministeerium on võtnud selgelt kursi suurendada kutseõppe populaarsust, lootes, et käimasoleva kutseharidusreformiga jõuab 2035. aastaks rakenduslikku keskharidusse või kutseõppesse 40–50% noortest (samas). Haridussilma statistika alusel õpib 2025/2026. õppeaastal kõigist keskharidust omandatavatest õpilastest kõigest 25% kutsekeskhariduses (12 350 õpilast 49 158 õpilasest).

Toevajadusega noored vajavad rohkem tase 2 ja tase 3 õppekavasid.

Riigi ootused kutsekoolidele on seega suured: ühelt poolt tuleb kujundada õppekavad, mis meelitaksid noori kutseharidusse, teiselt poolt peavad need vastama tööturu vajadustele. Toevajadusega noorte jaoks tähendab see eelkõige vajadust mitmekülgsemate 2. ja 3. taseme õppekavade järele võimalikult erinevates valdkondades, et igaüks leiaks enda huvidele ja võimetele vastava õpitee. Näiteks ei ole Eestis praegu kutsehariduses kuigi palju erialasid, mida lihtsustatud õppekava lõpetanud õpilased saaksid õppima asuda. Veel keerulisemas olukorras aga on lihtsustatud õppekava lõpetanud õpilased, kellel on ka füüsiline puue. Nende valikud on olematud, sest paljud erialad või koolikeskkond ei ole endiselt ligipääsetavad.

Astangu kutserehabilitatsiooni keskusel on olnud võimalus kaasa aidata selle lünga täitmisele: osalesime uue kaheaastase toitlustuse ja teeninduse abitöötaja eriala (tase 2) õppekava väljatöötamisel, mille vastuvõtt käivitub 2026/2027. õppeaastast. Samuti on meil algselt tööandjatega koostöös välja töötatud kaubanduse abitöötaja eriala (tase 2), mis uuest õppeaastast on kutsehariduse osa. Tase 2 erialadest on Astangu keskuse valikus veel puiduettevõtte abitöölise õppekava. Lisaks on Astangu keskuses võimalik õppida tase 3 erialadel abipagar, abikokk ja puidutöötleja.