Uudislood

Tuuli Räim: Elanikkonnakaitse on meie kõigi kindlustuspoliis

„Kas me valmistume sõjaks?“ Nii küsitakse minult sageli, kui räägin elanikkonnakaitsest. Vastus pole eitav ega jaatav: „Me valmistume kriisideks ja suurteks õnnetusteks, mis tavaliselt ei hüüa tulles.“

Remi Gregori Sassi

22. september, 2025

Loo autor: Tuuli Räim

Allikas ( Siseministeerium)

Ulatuslik ammoniaagileke. Gaasimahutite plahvatus. Õnnetus naaberriigi tuumajaamas, kui tuul on Eesti suunas. Torm, mis jätab tuhanded inimesed elektri, vee ja kütteta ning pimedaks mobiilid, pangaautomaadid, kaupluste ja tanklate kassasüsteemid.

Need pole ohud ulmepõnevikust, vaid suurõnnetused ja kriisid, mis võivad päriselt juhtuda. Mõned on juhtunudki. Loomulikult on nende kõrval veel üks võimalik kriis, see suurim kriis, mis tõuseb Euroopa julgeolekuarhitektuuri varemetelt – ettearvamatu ja agressiivne Venemaa, kelle praegune juhtkond on valmis kasutama oma naabrite vastu sõjalist jõudu.

Elanikkonnakaitse on riigi, omavalitsuse, ettevõtte ja iga inimese oskus kriisis toime tulla. Selle üks alustaladest on põhimõte, et võimalikult paljud inimesed saaksid iseseisvalt hakkama. Nii saab riik suunata oma vahendid, mis on kriisi korral paratamatult piiratud, sinna, kus neid kõige rohkem vajatakse. Just seetõttu kutsub Päästeamet igal aastal inimesi ja kogukondi üles täiendama oma varusid ning mõtlema läbi kriisiplaane. Paljud saavad aru, et see on vajalik, ent kui paljudes peredes on miinimumvaru pudelivett, kuivaineid, laetud akupanke ja veel muudki, mis aitab kriisis toime tulla?

Elanikkonnakaitses on Siseministeeriumi olulised partnerid kohalikud omavalitsused. Nemad on kriisi korral inimestele kõige lähemal ning saavad olla ka inimeste ja riigi vahelüliks. Oleme jõudumööda omavalitsusi toetanud – korraldanud erinevaid toetusvoore varugeneraatorite soetamiseks, andnud raha kriisispetsialistide palkamiseks jne. Päästeamet koolitab ja juhendab pidevalt omavalitsuste töötajaid, et neil oleksid vajalikud teadmised, plaanid ja oskused kriisiolukorras toime tulema. Seda head tööd ja tulemusi saab igaüks vaadata minuomavalitsus.ee lehelt. Me näeme, et kohalike omavalitsuste kriisikindlus tõuseb iga aastaga, kuid peame ka ausalt tunnistama, et oleme alles oma tee alguses. Aga on ju vana tõde: selleks, et kohale jõuda, tuleb teha esimene samm. Nii ka siin.

Olen ikka ja jälle kohtumistel linna- või vallavalitsustes kogenud, et elanikkonnakaitse läheb omavalitsustele päriselt korda, nad saavad aru, miks see on oluline ja milleks tuleb valmis olla. Tahe ja motivatsioon on olemas, kuid paraku ei tule võimalused järgi. Näiteks saab meie toetusvoorudes raha kiiresti otsa ja paljud omavalitsused jäävad „joone alla“. Kuuleme sageli nurinat, et kui elanikkonnakaitse on riigile oluline, siis miks selleks raha ei jätku.

Siin ongi üks meie suurimaid kitsaskohti. Elanikkonnakaitse on seni elanud poliitikute armust – kord antakse rohkem, kord vähem. Kuid kriisivalmiduse ülesehitamine ei ole projekt, mida teha ühe või kahe aastaga. See ei ole ühekordne spurt, vaid maraton, pikk teekond, mis vajab stabiilset püsirahastust. Ilma selleta jäävad head plaanid sahtlisse, ootama „õigemat aega“.

Mulle tundub, et kõik nendest, kes peaksid, ei ole veel aru saanud: elanikkonnakaitse on osa riigikaitsest. Kirjutan kahe käega alla julgeolekuekspert Meelis Oidsalu mõttele, et politseinikud ja päästjad on samuti riigikaitsjad. Need on inimesed, kes esimestena kriise lahendavad. Sama kehtib Häirekeskuse päästekorraldajate kohta – nende hääl on sageli esimene, mida hädasolija kuuleb. Paraku on meie eesliini töötajate palgad väikesed ja see on probleem, mida ei saa lõputult edasi lükata. Kui me tahame, et riik kriisides toimiks, peame väärtustama ka neid, kes riiki kriisides tõesti püsti hoiavad.

Sageli küsitakse, miks me pole varem rohkem teinud, kui näiteks soomlased on aastakümned tõhusat elanikkonnakaitset ehitanud. Jah, meil on pikk tee minna, et jõuda Soomele järele, kuid väita, et midagi pole tehtud, ei ole ka õiglane. Näiteks oleme liikunud pika sammu edasi ohuteavituses – meil on toimiv terviksüsteem, millele on lähiajal lisandumas välkteavitused. Kuid sellegi arenduse raha ei tulnud meile kusagilt mujalt, kui oma taskust ja tänu sellele, et oleme oma tegevuste teravikud ümber tõstnud.

Elanikkonnakaitse ei ole ainult Siseministeeriumi mure. See on iga ministeeriumi, iga ametkonna ja tegelikult kogu ühiskonna ühine vastutus. Kui tagala kukub, ei jää ka eesliin pikalt püsima. Seepärast peame panustama inimeste teadlikkusse, eesliini töötajatesse ja püsivasse rahastusse. Ainult nii jõuame sinna, kus meie põhjanaabrid juba on.