Üksildus ja noored tänapäeva kogukondades

Üksildus on üha kasvav probleem, mis mõjutab igas vanuse inimesi. Kõige haavatavamad on noored, kelle sotsiaalsed oskused alles arenevad eakaaslaste ja teiste ühiskonnaliikmetega suhtlemise käigus. Just varateismelises eas toimub põhiline isiksuseks kujunemine. Üheks üksilduse kogemise põhjuseks peetakse väheseid sotsiaalseid oskusi, mis tekitavad usaldamatust teiste inimeste vastu (Stepanova jt 2024).

Üha rohkem noori soovivad kogeda sarnaseid sõpradega jagatud hetki, mida nende vanemad meenutavad oma lapsepõlvest.

Tänapäeval võib see mure jääda vahel kahe silma vahele, sest noored näivad suhtlevat ekraanide vahendusel. Sõbrad on justkui alati taskus kaasas. Enda noorsootöö kogemuse põhjal võin öelda, et tihti on olukord hoopis vastupidine. Üha rohkem noori, kellega olen vestelnud, on toonud välja, et nad tunnevad puudust vahetust suhtlemisest ja soovivad kogeda sarnaseid sõpradega jagatud hetki, mida nende vanemad meenutavad oma lapsepõlvest.

Kogukondade arendamist defineeritakse kui kavakindlat pingutust, mis parandab elanike elukvaliteeti ühise koostoimetamise kaudu (Green ja Haines 2016). Läbi aegade on inimesed harjunud kellegagi koos tegutsema, see on tuumikväärtus, mis muudab elu tähendusrikkaks ja elatavaks (Gilchrist 2019). Siit ka küsimus, kuidas kogukonnad saavad olla noortele toeks ja mida üksildus tänases maailmas üldse tähendab?

Üksildust tajutakse negatiivsena

Inimese üks põhivajadus on kuuluvustunne. Üksildus vähendab juurdepääsu võrgustikule ja võimalustele, mis aitavad hoida oma vaimset heaolu (Kaarakainen jt 2025). Neil, kellel puudub „kogukondlik tunne“, on suurem risk langeda sotsiaalsesse isolatsiooni, mis viib üksilduse tekkeni (Chipuer 2001). WHO 2021/2022. aasta uuringu kohaselt oli viimase aasta jooksul tundnud end üksildasena 16% maailma noortest (Cosma jt 2023). Eesti noortest enim muret tekitavad näitajad olid 15-aastaste tüdrukute seas: selles rühmas on iga päev või suurema osa ajast tundnud üksildust 36% küsitletud noortest (Cosma jt 2023). Ühtlasi tundsid tüdrukud suuremat üksindustunnet võrreldes poistega (Cosma jt 2023).

Inimese üks põhivajadus on kuuluvustunne.

Üksildustunde keskmes on noorte jaoks alati sõprussuhted, aga ka sotsiaalne dünaamika suhetes eakaaslastega (Kaarakainen jt 2025). Sõprussuhete puudumisele eelistatakse pigem kehvi sõprussuhteid (Kaarakainen jt 2025), sest noorte jaoks tähendab üksildus midagi negatiivset ja seda kirjeldades nimetatakse tühjust, kurbust ning ka eraldatust (Verity jt 2025).

Verity jt (2025) toovad välja, et arusaam üksildusest muutub elu jooksul. Nende järgi mõistetakse nooremas koolieas üksildust rohkem iseenda kaudu, käsitledes end kui olulist mängupartnerit teistele eakaaslastele. Noorel täiskasvanul on erinevalt lapsest olulisem kuuluvustunne ja seotus teistega, kellel on sarnane taust ja selles vanuses ei vaadata enam enda suhteid teistega individuaalsel tasandil, vaid tervikuna enda kuulumist ühiskonda (Verity jt 2025).

Noorel võib üksildustunne olla seotud mitme aspektiga, nagu kiusamine ja vägivald, emotsionaalsed ja sotsiaalsed raskused, kogunenud probleemid, tõrjutus, normidest kõrvalekaldumine, eksistentsiaalsed küsimused ning perekonnaga seotud tegurid (Kaarakainen jt 2025). Uuringute kohaselt põhjustab neist teguritest noortes enim üksildust kiusamine, mis paneb kogema negatiivseid suhteid kui ka vähendab noore võimekust efektiivselt tegutseda, suurendades vaimse tervise probleeme (Kaarakainen jt 2025). Kiusamine pole ühtlasi alati ka väga nähtav. Tõrjumine sotsiaalmeedias ja vaimne terror võib olla spetsialistidele ning lapsevanematele märkamatu. Olen näinud juhtumeid, kui jaole saadakse alles viimastel hetkedel ja toimuvat kontrolli alla saada on äärmiselt keeruline. Tuleb aga pidada meeles, et nii kiusamine kui ka tõrjumine pole lühiajalised nähtused, vaid mõjutavad inimest kogu elu jooksul ja vähendavad soovi luua sotsiaalseid suhteid hilisemas eas (Kaarakainen jt 2025).

Tõrjumine sotsiaalmeedias ja vaimne terror võib olla spetsialistidele ning lapsevanematele märkamatu.

Üksildustunne on seotud usaldusega. Indiviid, kellel on vähem usku inimestesse enda ümber, tunneb end tihti rohkem üksikuna, sest näeb teisi tõrjuvate ja ebasiiratena (Chen jt 2025). Samas on välja toodud (Stepanova, Alt ja Hopefensitz 2024), et tihti aetakse segamini üksildustunde kogemine ja sotsiaalsed oskused, mida on vaja suhete loomiseks: üksildased inimesed, kes usalduse mõõtmiseks korraldatud mängus osalesid, olid altimad võtma sotsiaalseid riske, usaldades teisi mängijaid.

Enda töökogemuse põhjal olen märganud, kuidas üksildust tajuvad noored on tihti valmis senisest rohkem otsima suhtlust noorsootöötajatega ja näivad vestlustes avatumad, muidugi juhul, kui nende vaimne seisund on veel küllaltki hea. Vahel võivad noored olla vaimselt väga keerulises olukorras, kui ollakse kogenud eriti tugevat sotsiaalset isolatsiooni.

Tähtis on, et noorel oleks juba varajases eas võimalus kogeda toetavaid sotsiaalseid suhteid. See annab tulevikuks eelise ja võimekuse luua paremaid suhteid kogukonnas ja tunda vähem üksildust.

Kogukonna tähtsus noorte toetamisel

Psühholoogilist tervist arvestades on olulised nii inimeste vahetud suhted kui ka kogukonda kuulumine (Chipuer 2001). Eriti olulised on need noorukieas, sest sel eluperioodil toimub sotsiaalne areng (Thomas jt 2025). Kõige enam tuli kogukondade olulisus välja COVID-19 ajal, kui isolatsioon vähendas vaimset heaolu (Thomas jt 2025). Eriti olulised olid aktiivsed sotsiaalsed suhted niigi haavatavas olukorras noortele, sest eraldatus mõjutas neid veelgi negatiivsemalt (Thomas jt 2025).

Tähtis on, et noorel oleks juba varajases eas võimalus kogeda toetavaid sotsiaalseid suhteid.

Kogukondade arendamine aitab oluliselt kaasa väärtuslike ja võimestavate inimsuhete tekkele (Gilichrist 2019). Samal ajal tuleb aidata üle saada võimalikest takistustest, mis võivad inimeste omavahelistes suhetes ilmneda (Gilchrist 2019). Noorsootöös olen tihti märganud, kuidas eri eas noori mõjutab suhete muutus eakaaslastega ja neile oluliste võrgustike lagunemine.

Kooliealisele noorele on üheks olulisemaks kogukonnaks kool, kus ta veedab enamiku ärkveloleku ajast (Chipuer 2001). Kui noor tunneb end koolis kõrvalejäetu ja üksildasena, siis see mõjutab negatiivselt tema psühholoogilist heaolu (samas). Noorukieas kogetud isolatsioon mõjutab inimest enim, võrreldes teiste eluperioodidega (Thomas jt 2025). Tihti on just koolis üksilduse kogemise põhjus kiusamine ja vägivald (Kaarakainen jt 2025). Seetõttu on eriti oluline hoida iga noore kaasatust klassikollektiivi, et vähendada eraldumist eakaaslastest ja tekitada eakaaslase solidaarsus (Verity jt 2025).

Kogukonda kuulumisel ja noorsootööl on oluline roll noorte vaimse heaolu toetamisel, sest need pakuvad noortele mitmekülgse arengu ning ühiskonnas oma koha leidmise võimalusi (Christtmass jt 2025). Mitmekesine tegevus ja liikumine eri kohtades annab noorele võimaluse kogeda mitmekülgsemaid sotsiaalseid suhteid, tajuda kogukonda kuulumist ja arendada arusaama oma sotsiaalsest identiteedist (Cicognani jt 2014). Noorsootöö on üks tööriistadest, mis saab koos kogukondade arendajatega luua noore jaoks terviku. Oluline on, et seda toetaksid professionaalsed tegevuse korraldajad ja juhendajad, kellel on selleks vajalikud oskused ja kvalifikatsioon (Christtmass jt 2025). Praegu saavad Eestis selliseid osalemisvõimalusi luua noorsootöötajad. Loe pikemalt siit