Uus selts kujuneb esimeseks sammuks amputeeritute parema toetuse poole
Oma lähedase kaotuse, raske haiguse või ootamatu õnnetuse kõrval on ka suur katsumus elu pärast jäseme amputeerimist. See ei mõjuta ainult inimest ennast, vaid ka tema perekonda ja lähivõrgustikku. Alguses on paratamatu, et amputeeritu vajab oma lähedaste tuge – abistamist liikumisel, igapäevastes toimingutes ning muuhulgas ka vaimset tuge. Kui taastusravi edeneb, õpib inimene hakkama saama ning iseseisvus vaikselt taastub.
Loo autor: Allan Aug Ajakiri Sinuga kaas-peatoimetaja
Foto: Caspar Haugasmägi
Allikas: Ajakiri Sinuga
Puudub ühtne infoallikas amputeeritutele
See omakorda tõstatab teema amputeeritute tugivõrgustiku olemasolu ja kättesaadavuse kohta Eestis. Sageli tekivad amputeeritud inimesel väga konkreetsed küsimused – näiteks millist proteesi valida, kuidas toime tulla igapäevaste olukordadega või kust leida psühholoogilist tuge. Omaste ja sõprade toetus on küll hindamatu, ent paljudele neist küsimustest ei oska nad paratamatult vastata. Just sellistes hetkedes oleks vaja toimivat kogukonda või toetusorganisatsiooni, kust infot ja kogemusi leida.
Eestis on mitu tugevat patsiendi- ja erivajadustega inimeste organisatsiooni, kuid spetsiaalset amputeeritute ühingut ei ole.
Praktikas tähendab see järgmist:
puudub ühtne infoallikas proteeside, taastusravi ja abivahendite kohta;
puudub amputeeritutele suunatud kogemusnõustajate ja tugivõrgustiku süsteem;
omaste hoolduskoormus on alguses väga suur ja sageli puudub spetsiifiline info amputeeritutele vajaliku toe kohta.
Spetsialisti pilk taastumise teekonnale
Tartu Ülikooli Kliinikumi statsionaarse taastusravi osakonna füsioterapeut Triin Kukk tõdeb, et amputeeritu saab esmase infokillu ja toetuse enamasti tervishoiutöötaja käest. „Meie nõuanded ja abi on kindlasti suunanäitaja taastumise teekonnal. Internetist on amputeerimise järel patsientidel raske leida enda jaoks vajalikku teavet sealse ebaolulise ülekülluses,“ ütleb ta.
Praegu pole Eestis ühtset organisatsiooni, kuhu amputeeritud inimesed saaksid kohe pärast operatsiooni pöörduda. Seetõttu jäävadki esimesed sammud info otsimisel sageli meditsiinitöötajate õlule.
„Amputatsiooniga seonduvat asjakohast infot koondava organisatsiooni loomine oleks Eestis kahtlemata vajalik, et aidata inimesel elumuutva operatsiooni järel tavaellu naasta. Meedikute ja lähikonna toetusele lisaks on tähtis roll ka kogemusnõustamisel – suhtlus teiste amputeeritutega, et jagada kogemusi, muresid ja rõõme,“ leiab füsioterapeut. Loe pikemalt siit
Veel samal teemal
