Vaimse tervise kriis on jõudnud tööturule
Eesti tööturg seisab silmitsi probleemiga, mida enam ignoreerida ei saa: vaimse tervise raskused hoiavad üha rohkem inimesi tööelust eemal või sunnivad neid töötama alla oma võimete. Eriti teravalt puudutab see noori ja naisi. Värsked andmed ja rahvusvahelised uuringud näitavad, et tegemist ei ole mööduva nähtusega, vaid süveneva kriisiga.
Foto: Vikerraadio
Allikas: Vikerraadio
Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa selgitab, et vaimse tervise probleemide plahvatuslik kasv ei ole juhuslik. Koroonapandeemia, järjestikused majandus- ja julgeolekukriisid ning üldine ebakindlus on jätnud inimestele sügava jälje. „Need kriisid ei ole tulnud ükshaaval, vaid järjest. Loomulikult mõjutab see inimeste vaimset vastupidavust,“ ütleb ta.
Murettekitavad numbrid
Rahvusvahelised uuringud, millele viitab ka Eesti Ekspress, näitavad, et kuni 65% vaimse tervise probleemidega inimestest töötab alla oma haridustaseme. Raskemate diagnooside puhul ulatub see näitaja isegi 80 protsendini. Lisaks on vaimse tervise põhjustel võetud haiguslehed kasvanud umbes 20%.
Need ei ole pelgalt isiklikud tragöödiad, vaid mõjutavad otseselt kogu ühiskonda. Hinnanguliselt kulub Eestis vaimse tervise probleemide tagajärgedele ligi miljard eurot aastas, millest suur osa tuleneb just töövõime langusest ja töölt eemalolekust.
Diagnoosid tulevad hilja – ja kuhjuvad
Oidermaa sõnul jõuavad paljud inimesed abini alles küpsemas eas, kuigi probleemid on kestnud aastaid või isegi aastakümneid. Sageli on alguses diagnoosimata näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäire, millele lisanduvad aja jooksul ärevus ja depressioon. „Kui probleemid on juba kuhjunud, võtab ravi palju rohkem aega – eeldusel, et inimene üldse ravile pääseb,“ selgitab psühholoog.
Samas rõhutab ta, et vaimse tervise kriisi ei saa lahendada ainult meditsiinisüsteemi abil. Sama oluline roll on hoiakutel töökohal, koolis ja kodus.
„Võta ennast kokku“ ei ole lahendus
Endiselt kohtab suhtumist, kus vaimseid raskusi pisendatakse või peetakse laiskuseks. „See on tihti kaitsemehhanism – inimesed ei oska ega julge teemast aru saada,“ ütleb Oidermaa. Mõtteviis, et „mina sain hakkama, pingutasin ja ei kurtnud“, süvendab häbi ja hirmu abi otsida.
Eriti keeruline on olukord töökeskkonnas, kus kriiside tõttu on töökoormus kasvanud ja inimesi on vähem. Kui vaimne probleem ei ole silmaga nähtav, võib see kolleegidele ja juhtidele tunduda vähem tõsine kui füüsiline haigus – kuigi tegelikkuses on need tihedalt seotud.
Tööandjate ja kolleegide roll
Psühholoogi sõnul vajavad vaimse tervise raskustega inimesed eelkõige mõistmist ja paindlikkust. Alati ei ole vaja suuri muudatusi – vahel piisab kohandatud töökorraldusest, ajutisest koormuse vähendamisest või avatud vestlusest juhiga.
„Paljud inimesed pingutavad juba praegu maksimaalselt ja teevad endast oleneva, et tööl hakkama saada,“ rõhutab Oidermaa. Just seetõttu on oluline neid tunnustada, mitte tembeldada.
Kriis, mis ei lähe meist mööda
Kuigi vahel arutletakse, kas vaimse tervise diagnoose pannakse liiga kergekäeliselt, ei kinnita Eesti praktika seda. Levinumad mured on endiselt ärevus, depressioon ja sõltuvushäired ning hinnanguliselt kogeb elu jooksul vaimse tervise raskusi 15–20% inimestest.
Selge on aga see, et lootus „küll see läheb mööda“ ei ole täitunud. Vaimse tervise kriis on kohal – ja see mõjutab nii üksikisikuid, tööandjaid kui ka kogu Eesti majandust. Lahendused ei sünni ainult ravikabinettides, vaid ka igapäevastes hoiakutes ja valikutes, mida me üksteise suhtes teeme. Intervjuud saab kuulata siit
