Veiki Laan: kui ratastool ei mahu seadusesse, siis ongi probleem seaduses

Enamik Eesti poliitikaid sünnib endiselt terve ja liikuva täiskasvanu vaatepunktist. Viimaste aastate eredaim näide on mootorsõidukimaks, mille menetlemisel pidid puuetega inimeste huvikaitsjad oma õiguste eest väga häälekalt seisma ja korduvalt argumenteerima.

Õnneks osutus parimaks huvikaitsjaks – põhiseaduse mõtte kaitsjaks – president ise, jättes seaduse esimesel korral välja kuulutamata puudega inimeste ebavõrdse kohtlemise tõttu. Riigikogu pidi seejärel erakorraliselt kogunema, et jõuda lahenduseni, mille kohaselt saab maksuleevendust ka raske või sügava liikumispuudega inimene, keda eristas algselt vabastatutest vaid asjaolu, et ta kasutab kohandamata sõidukit.

Valitsuse liikmete mõttemaailm osutus kogu protsessi vältel üllatavalt dünaamiliseks: algsest luksuse maksustamise ideest jõuti kingituste faasi, pean silmas autoomanikest lapsevanemaid. Liikumispuudega inimesed ei ole kadedad. Lapsevanematel, eriti väikelaste vanematel, on mitmes mõttes sarnased vajadused.

Poliitika mõistlik kohandamine mõistlike abinõudega

Liikumispuudega inimeste üleskutse poliitikakujundajatele ja ametnikele on lihtne: rakendage senisest enam mõistlike abinõude põhimõtet. Kui raske puudega inimene saab automaatkäigukastiga autot kasutada ka ilma sõidukit kohandamata, ei tähenda see, et poliitika ei vaja kohandamist. Eelnevas näites väljendub see maksu- või toetuspoliitikas.

Mõiste "mõistlik abinõu" sobitub hästi tavapärase talupojamõistusega. See tähendab tähelepanelikkust, ratsionaalsust ja praktilisust.

Puuetega inimeste kontekstis leiame "mõistlike abinõude" mõiste ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist. Tegemist on vajalike ja asjakohaste teisenduste ja kohandustega, mis ei ole ebaproportsionaalselt ega alusetult koormavad ning on konkreetsel juhul vajalikud, et tagada puuetega inimestele kõigi inimõiguste ja põhivabaduste teostamine või kasutamine teistega võrdsetel alustel.

See tähendab, et kohandamine eeldab sageli individuaalset lähenemist, mitte üht universaalset lahendust kõigile. Loomulikult saab luua ka gruppe, kuhu kuuluvad sarnaste vajadustega inimesed.

Puudega inimese eesmärk ei ole erikohtlemine, vaid võrdne ligipääs. See, et ratastoolis inimene soovib pommirünnaku eel varjendisse pääseda, ei ole midagi erakordset. Probleem on selles, et kõik ei suuda sinna joosta, osa ei saa isegi kõndida. Loe pikemalt siit