Võim ja vastastikkus abistavates suhetes
Võim ei ole sotsiaaltöös abstraktne – iga otsus ja sõna mõjutab inimese eneseväärikust, osalust ja toimetulekut. Artikkel avab aitaja „võimujälje“ (roll, hoiakud, reeglid) ning näitab, kuidas vältida liigset kontrolli ja õpitud abitust. Keskmesse seatakse jagatud võim: arusaadav keel, valikute andmine, toetatud otsustamine ja vägivallatu suhtlus, mis taastavad autonoomia ja usalduse.
Loo Autor: Katrin Tsuiman
Hea hoolekande kujundaja
Superviisor, koolitaja
Eesti sotsiaaltöö assotsiatsiooni eetikanõukoja liige
Allikas: Sotsiaaltöö Ajakiri
Võim on sotsiaaltöös paratamatult tähtis küsimus: iga tegu mõjutab teise inimese kogemust, eneseväärikust ja osalust. Isiklik võimujälg on nii kutselisel abistajal kui ka abi kasutajal. Kohtumisele võetakse kaasa oma positsioon, elukogemused, oskused ja hoiakud, mis kõik vastastikku mõju avaldavad.
Teadlikkus oma võimujäljest aitab vältida ülehoolitsemist, abi kasutaja sõltuvuse süvendamist ja tema hääle nõrgestamist. Ametlikult kehtestatud ja kirjutamata reeglid, protsessid ja võimaluste-vahendite jaotus määravad selle, kui palju on kummalgi osalisel tegelikke valikuid ja otsustusruumi. Võimu ülemäärase kasutamise riskid on sund, liigne kontroll ja õpitud abitus ning tagajärg usalduse, väärikuse ja lootuse vähenemine.
Ka „aitaja vari“ ehk teadvustamata motiivid ja piirid, ning „aitamise hind“ ehk kaastundeväsimus võivad panna sotsiaalvaldkonna praktikut hoidma kontrolli tegevuse üle enda käes. Seevastu seob inimõiguste raamistik kogu valdkonnas osutatavat abi järjekindlalt inimese autonoomia, osaluse ja väärikuse austamisega. Parim lahendus on jagatud võim: dialoog, arusaadav keel, valikute andmine, toetatud otsustamine ja vägivallatu suhtlemine igas olukorras. Loe pikemalt tai.ee
Veel samal teemal