Nikita Panjuškin: igas Eesti maakonnas on täiesti erinev kiirabiteenus. Ühtlased kõrge kvaliteet peab aga igal pool olema

Enne puhkust ühe viimase asjana kinnitas sotsiaalminister kiirabi arengusuunad aastani 2035. Olles enne veel korraldanud ümarlaua, et saada osalistelt vahetut tagasisidet arengukava tulipunktide kohta. Teen ülevaate, milliseks kujundame selle järgi kiirabi järgmise kümne aastaga.

Tegemist on visioonidokumendiga, mis kirjeldab, millist kiirabi on edaspidi Eestis vaja ja millist mitte. Tegemist ei ole detailse tegevusplaaniga. Selliste dokumentide eesmärk on seada siht, kuhu poole pürgida. Arengusuunad vastavad põhimõttelistele küsimustele: näiteks, kas soovime luua parameditsiinilist kiirabi nagu Ameerikas? Vastus: tõenäoliselt ei soovi. Kas soovime koondada kogu kiirabivõrku üheks riigiasutuseks nagu Päästeamet? Vastus: tõenäoliselt ei soovi. Kas soovime osta sellist varustust kriisiolukorraks, mida Eestis pole kunagi veel olnud? Jah, soovime.

Visioonidokumendi detailsusaste ei võimalda ega peagi kirjeldama, mitu kiirabibrigaadi on vaja 2035. aastal, mitu kiirabitöötajat peab olema välja koolitatud või mitme minutiga peab kiirabi kohale jõudma. Sellised mõõdikud lepitakse kokku teiste pidevalt toimuvate tegevuste käigus.

Brigaadide arvu ja paiknemiskohta parimaks planeerimiseks ootame Terviseameti „Lifesaver“ projekti tulemusi. Töötajate arvu prognoosimiseks on vaja rahvusvahelise SANDEM mudeli Eestile kohandamist. Juhul, kui otsustaksime ära oodata, kui kõik sellised projektid on lõppenud ja alles siis kinnitaksime arengusuunad – nad ei saaks kunagi valmis, nagu ka Tallinn vanas legendis. 

Milleks on ikka vaja neid uusi regioone ja konkurssi? 

Meedias on juba tekkinud avaneb uues vahekaardis arutelu arengusuundades kirjeldatud nelja regiooni põhimõttest. Küsitakse sageli, kas riik jätab mõne maakonna kiirabist ilma? Ei jäta.  

Tänane kiirabivõrk on jagatud kümne kiirabiasutuse vahel, igaühel oma teeninduspiirkond. Riik nõuab neilt kiirabibrigaadide toimimist, toimepidevust ja teatud kvaliteeti. Tublimad kiirabipidajad tegelevad ka ise arendustöö ja teenuste uuendamisega.

Ühes teeninduspiirkonnas on tagatud kaasaegne telemeditsiin ja kvaliteedi tagamise süsteem, mis vähendab ravivigade arvu; teises on innovaatilised lahendused, mis parandavad kohalejõudmise kiirust; kolmandas tehakse eeskujulikku koostööd kohalikke partneritega ja tagatakse inimkeskseid teenuseid; neljandas on panustatud rohkelt kriisivõimekusse, et olla valmis suurõnnetusteks. Aga patsient saab igas maakonnas täiesti erinevat kiirabiteenust. 

Tulevikus soovime, et riik astuks lepingusse kiirabipakkujatega neljas regioonis. Arengusuundade koostamisel ei võtnud me teadlikult seisukohta, kas kiirabiasutus peab olema eraldiseisev või haigla osa ega kas regioonis peab olema üks kiirabiasutus või mitu.

Meie eesmärk ei ole luua ühenäolisi piirkondi, vaid tagada ühtset kvaliteedi. 2035. aasta arengusuundade kohaselt saab ühes regioonis olla mitu kiirabiasutust juhul, kui nad jagavad ühtset vastutust selle eest, et kõik inimesed regioonis saavad ühtlaselt kõrge kvaliteediga kiirabi. Soovime, et riik ei ostaks tulevikus enam ainult kiirabibrigaadide toimimist, vaid kogu tervikteenust regiooni tasandil korraga, mida üks või mitu pakkujat tagaksid ühise pingutusega.

Seda ei ole võimalik tagada praeguse kümne teeninduspiirkonna olukorras. Suurim piirkond on kaetud 26 brigaadiga, väiksemad ainult kolmega – asutuste suurused on ebaproportsionaalsed, võimed on täiesti erinevad ja pole võimalik nõuda neilt ühetaolise kvaliteedi tagamise süsteemi loomist või suurõppuste läbiviimist.  

Isegi kui regioonid on jagatud elanike arvu järgi ebavõrdselt, jäävad nad proportsionaalseks asutuste võimekuse järgi. Tallinnas on igapäevaselt valves üks kiirabibrigaad iga 21 000 inimese kohta, Valgamaal – 10 000 inimese kohta, sest kiirabibrigaad peab asuma inimeste lähedal, isegi kui piirkonnas on vähe elanikke.

Sellest tulenevalt ei tule isegi suuremate regioonide loomisel kõne alla kiirabi „optimeerimine“ ja „konsolideerimine“ – sõltumata regioonide korraldamisest, jääb kiirabi inimesele lähedale. Kiirabipidaja võimalused ei ole seotud teeninduspiirkonnas elavate inimeste arvu, vaid kiirabibrigaadide arvuga – see määrab nii töötajate arvu kui ka Tervisekassalt saadavat rahastust.  

Igas regioonis saab olla kiirabiasutus(t)e juht või juhid, kes on asutuse suurest ja teeninduspiirkonna ulatusest tulenevalt piisavalt „elule lähedal“, et korraldada kiirabitööd arvestades regiooni omadusi. Lisaks sellele plaanime suurendada juhtimisvolitusi regiooniti.

Täna on kiirabis olemas välijuhid, kes juhivad kiirabibrigaadide koostööd sündmusel, kuhu reageerib mitu brigaadi korraga või peab tegema tihedat koostööd politsei ja päästega. Aga kui regioonis on kokku 20 brigaadi, millest 10 reageerivad samaaegselt suurele tulekahjule – kes siis juhib olukorra ülejäänud regioonis, kus on endiselt sama palju infarkte ja insulte, aga kiirabibrigaadide arv langes poole võrra?

Täna seda teeb Terviseamet, langetades riiklikud korraldused. Tulevikus soovime delegeerida selle regionaalsetele operatiivjuhtidele, kes sekkuvad olukorda kiirelt ja paindlikult, asutuse tasandil, võttes kasutusele oma asutusesisesed juhised. 

Kogu arengusuundade loogika näeb ette, et kiirabivõrgu kaasajastamiseks on vaja uuendada teeninduspiirkondi (Eestis on mõned kohad, kuhu on vaja kiirabibaasi või -brigaadi juurde panna) ning moodustada neli regiooni. Tervishoiuteenuste korraldamise seadus ütleb, et see on võimalik üksnes konkursi kaudu.

Nii konkursi läbi viimise kui ka regioonide paika panemisega kiirustada ei tasu – ühelt poolt kehtivad tänased kiirabilepingud juba üle kümme aasta ja oleme saanud hakkama. Teisalt on saatan sageli detailides ja tegevuskavas peame ka need leppima kokku.

Regioonide geograafiline jaotus peab võimalikult suurel viisil toetama kiirabi kvaliteedi arendamist: peame arvestama nii haiglate kui ka teiste raviastuste asukohaga, sotsiaalabi korraldusega ja nii edasi. Siis, kui neli regiooni on moodustatud, saame luua samm-sammu järel kõik tervikteenuse komponendid. Selle põhimõttega on juba alustatud: Terviseamet korraldab juba täna mobiilsete kriisivarude hoidmist ning välijuhtide valveringi tagamist neljas erinevas asukohas, et nad ei sõidaks Pärnus toimunud õnnetusele Tallinnast või Tartust.  

Mõistame, et kiirabiasutused on murelikud seoses konkursi planeerimisega ja toovad pidevalt argumente, miks seda ei peaks läbi viima – 2014. aastal toimunud konkurssi tagajärjel langes kiirabibrigaadi pidajate arv 24-lt 10-le. Küll aga sai patsiendi vaatest kiirabivõrk võimestatud: brigaadide arv suurenes rohkem kui kümnendiku võrra ning tööd jätkasid oma aja kõige kvaliteetsemad ja jätkusuutlikud asutused.  

Kes või mis on tervikteenus?  

Neljas regioonis hakkame arendama tervikteenust. See on vajalik, et 2035. aastaks saaks iga abivajaja ühte moodi kiiret ja kvaliteetset abi, sõltumata sellest, millises Eesti nurgas ta asub. Kandev roll jääb endiselt õdede poolt juhitud brigaadidele.

Igal brigaadil on võimalik saada juurde täiendavat arstlikku kompetentsi videokonsultatsiooni vahendusel, kui see on vajalik. Kiirabitöötaja saab ka õiguse olla info suunaja: vajadusel suunata sotsiaalset abi vajava inimese sotsiaaltöötaja juurde. Või siis perearsti juures jätkuravi vajavat patsienti suunata perearstikeskusesse. Praegu need võimalused puuduvad. Samuti tagatakse kiirabi ja haiglate vahel koostöö, mis muudab patsiendi raviteekonda sujuvaks.

Neljas regioonis hakkame arendama tervikteenust. Tervikteenuse alla kuuluvad järgmised osad: 

1. Brigaadide töökorraldus – brigaadide paiknemine, arv, koosseis, varustus ja töökorraldus vastavalt kehtestatud nõuetele. 

2. Regiooni ressursijuhtimine – sündmuskoha juhtimine välijuhtide abil ning regiooni operatiivne juhtimine vastavalt olukorrale. 

3. Teenuse kvaliteedi süsteemne tagamine – tehakse arendused, mis aitavad parandada patsiendi ravitulemusi ja vähendada ravivigade arvu, näiteks kiirabikaartide kontroll, automaatne otsustustugi (tehisintellekt pakub kiirabibrigaadi juhile soovitusi, kuidas antud patsiendi ravida) jne.  

4. Telemeditsiini võimekus – igal üksikul brigaadil on võimalus konsulteerida arstiga, kellele on tagatud ligipääs terviseandmetele sündmuskohalt ja tervise infosüsteemist.  

5. Kiirabialane täiendõpe koolituskeskuses – töötajatel on ligipääs kaasaegsele täiendõppele oma regioonis. Koolituskeskus tagab koos partneritega nagu politsei ja pääste koostöökoolituste ning -õppuste korraldamise regioonis.   

6. Toimepidevus ja kriisivarud – igas regioonis luuakse lisaks toimepidevuse varudele mobiilne varu, mida saab vajaduse korral sündmuskohale teisaldada. Iga kiirabiasutus peab olema kriisiolukorras valmis oma brigaadide arvu suurendama, lisades ühe brigaadi iga kolme olemasoleva kohta. Lisaks luuakse mobiilsed kriisivarud suursaartele, et suurõnnetuse korral ei peaks ootama abi mandrilt. 

7. Erivõimekusega brigaadid – igasse regiooni luuakse valmidus reageerida haruldastele ohtudele nagu keemiaõnnetused.  

8. Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö – kiirabipidaja teeb oma regioonis koostööd teiste teenusepakkujatega, et tagada patsiendile inimkeskne teenus ning suunata edasist abi vajavad inimesed sobiva teenusepakkuja juurde (k.a perearstikeskusesse, sotsiaaltöötaja poole jne). 

Arengusuundades on kirjeldatud lisaks tervikteenusele muud vajadused kiirabisüsteemi ladusaks toimimiseks. Näiteks kiirabitöötajate vaimse tervise toetamine, meditsiinilise transpordi tagamine, suurürituste meditsiiniline julgestamine ning on välja toodud tegevuskava lähimateks aastateks. Nii nagu arengusuundade koostamisel oli suureks abiks ja sisendiks Kiirabi Liit ja Haiglate liit ning selle liikmed, nõnda ka üksikasjalikuma tegevuskava paneme paika ühiselt, võttes arvesse eriala ekspertide nõu.

Kiirabi arengusuundadega täismahus on võimalik tutvuda Sotsiaalministeeriumi kodulehel avaneb uues vahekaardis.