„Politsei abistab, aga see ei peaks olema nende töö“
Kui eakas inimene kukub kodus ega suuda enam tõusta, jõuab tihti esimesena appi hoopis politsei – mitte kiirabi ega sotsiaaltöötaja. See artikkel vaatleb, miks jäävad sellised olukorrad korrakaitsjate lahendada ning millist lahendust võiks pakkuda sotsiaalkiirabi teenus läbi erasektori.
Foto: Estkeer
Üksi elav vanainimene kukub oma köögipõrandale. Luud ei murdu, ent keha keeldub tõusmast. Tema kõrval on vaimupuudega poeg, kes ei suuda olukorda hinnata ega aidata. Ainsaks lootuseks jääb telefon ja hädaabinumber 112.
Sellele kõnele ei vasta aga mitte arst ega päästja – vaid politsei.
Üha sagedamini satuvad korravalvurid olukordadesse, kus nende ülesandeks ei ole mitte kurjategija tabamine ega liiklusõnnetuse lahendamine, vaid abitu inimese põrandalt voodisse aitamine. Mõnel juhul ka tualetti juhatamine.
Need ei ole stseenid krimifilmist ega ohtlikest tänavaolukordadest. Need on Eesti kodud, kus vanadus, haigus ja üksildus on teinud oma töö.
Politsei ei keelduta aitamast – inimene vajab abi. Kuid küsimus jääb õhku: miks on see just nende kohustus?
Tänane süsteem jätab sedasorti juhtumid nendele, kellel pole selleks ei koolitust ega aega. Ent tegelikult on olemas lahendus – sotsiaalkiirabi teenus, mida võiks pakkuda spetsialiseerunud meeskond, näiteks erasektori poolt. See oleks abi, mis jõuab kohale kiiresti, väärikalt ja professionaalselt, ilma et see koormaks relvastatud korrakaitsjaid või päästjaid, kelle ülesanne peaks olema mujal.
Seniks, kuni see süsteem toimima ei hakka, jääb viimane turvavõrk ikka politsei kanda. Mitte seepärast, et see oleks nende töö. Vaid lihtsalt seetõttu, et keegi teine ei tule.
Veel samal teemal
